Uisutamise ajalugu

Uisutamine on uiskudega jääl liikumine.

Uisutatakse mitmel põhjusel, sealhulgas vaba aja veetmise, meelelahutuse, harrastustreeningu, aga ka võistlemise eesmärgil. Uisutamine on mitme eri spordiala osa. Uisutatakse nii loomulikul jääl veekogudel (merel, järvel, jõel, tiigil) kui ka spetsiaalsel tehisjääl sise- või välitingimustes.

Uiske kasutati juba vanaajal, et jääl paremini liikuda. Need olid algselt loomade luudest valmistatud ning uiskudel liikudes anti kepitõuketega hoogu.

Tänapäevastega sarnanevaid raudteraga puu-uiske hakati valmistama Hollandis 13. sajandi keskel. Hollandis peeti uisutamist sobivaks kõigile sotsiaalsetele klassidele, nagu nähtub tolleaegsetelt maalidelt.

Inglismaale jõudis uisutamine Hollandist 17. sajandil, kõigepealt sai see populaarseks aristokraatia hulgas ja siis ka laiemalt. 1662. aastal teatasid Samuel Pepys ja John Evelyn uisutamisharrastusest Londonis St. James’s Parkis.

1742. aastal asutati Edinburghis esimene uisutajate klubi (mis tegeles pigem iluuisutamise kui kiiruisutamisega) ja 1772. aastal andis briti kapten Robert Jones välja esimese uisutamisõpiku “A Treatise on Skating”.

1840. aastatel rajati Suurbritannia mitmeid uisuväljakuid, mis kunstliku jäätamise tehnoloogia puudusel olid valmistatud teistest materjalidest. 1844. aastal avati Londonis esimene kunstjääväljak Glaciarium.

1848. aastal patenteeris Emma William Bushall Philadelphias esimesed terasuisud.

1858. aastal avati New Yorgi Central Parkis esimene rahvale avatud liuväli.